Meie oleme Marii ja Meelis. Üks on haridustehnoloog ja teine projekteerib hoonetele valgust. Ja no ühel heal päeval otsustasime me hakata põllupidajateks, kasvatama maasikaid ja vaarikaid. Tegelikult me olime maasikate kasvatamisega kokku puutunud, ehk siis kõrvalt näinud, kuidas Marii vanemad seda teevad, ehk siis ise ainult marju korjates, ehk siis mitte vastutanud kogu protsessi eest, ehk siis tegelikult ei teadnud me sellest suures plaanis mitte midagi. Tagantjärele targana võin öelda, et nii ilmselt oli parem, sest muidu me võib olla ei oleks seda siiski ette võtnud, sest tuli välja, et päriselt pidi füüsilist tööd hakkama tegema.
Ühesõnaga pakkus Meelis 2020 kevadel välja idee, hakkame maasikaid kasvatama ja kui juba maasikad, siis võtame kampa ka vaarikad. Kõik muidugi eesmärgi nimel, hakata oma Saaremaa salapaika inspireerivaks keskuseks mudima. Sellel hetkel muidugi mõtlesin, et see maasikate kasvatamise soov läheb meil üle, meil on ennegi igasuguseid hulle mõtteid tulnud. Aga see ei läinud meil üle ja ühel hetkel avastasin ennast Noor taluniku toetuse tingimusi lugemas ja seejärel otsimas parimat konsulenti, kes meie mõtted PRIA jaoks lahtritesse kirjutaks. Uskumatu, aga haridustehnoloog ja valgustuse projekteerija saidki võimaluse ennast tõestada, mitte oma erialadel, vaid põllumajanduses. No see oli tõehetk, et nüüd me päriselt peamegi neid maasikaid ja vaarikaid hakkama kasvatama. Tegelikult oli olukord siis veel lihtne ja kontrolli all, kuna toetuse otsuse saime novembris, siis esialgsed plaanid tegime ju paberil ja kirjavahetustes erinevate spetsialistidega (taimede maaletoojad, erinevad masinad, kastmissüsteemid jne). Nüansse, millele tähelepanu pöörata oli küll palju, kuid siiski oli see kõik veel töö, mida arvuti taga istudes sai teha. Siis saabus kevad 2021. Esimesed tööd, mis vajasid tegemis olid erinevad põllutööd, kündmine, randaalimine, ühesõnaga erinevad sõnad, mille tähendust pidin esialgu guugeldama. Meil on väga vedanud, et leidsime endale supermehe, kes need tööd kõik mängleva kergusega ära tegi. Järgmiseks harjutuseks oli kilemultši panek, no see oli juba kraad kangem tegemine ja pidime ka ise käed külge lööma. Tehtud see töö sai, mina olin muidugi Meelist julgustanud, et lugesin Lõuna-Eesti kasvatajate kodulehelt, et 1 ha kilet pannakse umbes nelja tunniga, meil läks selleks kaks päeva, aga loomulikult süüdistame selles vana masinat, mitte seda, et tegime kõike esmakordselt. Nüüd läheb põnevaks, sest jõuame istutamise juurde ja ma ei pea siin silmas, istutan 10 maasikataime, vaid ikka seda, et meil oli istutada vaja 27 000 maasika- ja vaarikataime. See oli selline matemaatika, kus mul tekkis esimest korda hirm, et kes need taimed kõik istutab. Ah ja, ma vist seda ei olegi maininud, et ma ise olin selle kõige tegemise ajal seitsmendat kuud beebiootel, seega piirdusin töödejuhataja rolliga. Aga edasi istutamise juurde, meile tuli appi meie pere, selle täiesti uskumatu kambaga saime kõik taimed mulda viie päevaga. Kas see oli lihtne töö, kindlasti mitte. Kujuta ette, et sul on taim ja sul on peenemat sorti istutushark, tundub tehtav, surun lihtsalt selle juure hargi abiga mulda. Aga ei, sest muld kuhu istutada on kivikõva ja isegi kui sa sellele istutushargile kogu keharaskusega peale surud, läheb see mulda vaid 2 cm. No kas ei aja närvi!
Siin on hea asi pooleli jätta ja juba varsti pärast saate edasi lugeda, kas taimed läksid ikka kasvama ja kuidas kogu lugu on edasi liikunud.